Kahjuks ei saa keegi kirjutada muud kui iseoma mõtteid. Kui hakkaks kirjutama, siis oleks hullumaja kinnine palat järgmine aste
....
Noo mõtle natukene Sa ei saa midagi kirjapanna, ilma et see mõtetest läbikäib. Siin isegi ilma eesmärgita on kõik mõtestatud. Muidu inimeste mõtteviisid on väga erinevad, aga nad kõik väljlendavad iseoma mõtteid , kui nad just ei tegele kanaldamisega. Aga teadvustamata kanadalmine läheb juba hulgim diagnooside alla
....
Et siis ainult rääkides on võimalik mõelda ? see on küll kurb siis Suured mõtlejad on kõik pigem vaikinud, väiksemad peavad jah rääkimist kasutama. Ka väljaütlemata mõte on tegu ja tunduvalt suurem ja jõulisem kui väljaöeldud mõte ehk siis sõna. Seetõttu on kõigi parem kui mingi sees ketrav mõtteveski väljendaks end ja sellega maandatakse energia ära. Sest kui ta sees ketrab, siis on see nagu igikestev loomisvägi, mis toodab suurt jama ümberringi
...
Mul on mitu tuttavat arsti, nad ravivad küll inimest kui tervikut. Eks neid arste ilmselt on, kes ravivad üksikut organit, aga mul pole au olnud neid kohtata. Nii et minu maailma selline väide ei ole tõene. Kui on kasvõi 1 arst(mõeldud siis ülikooli diplomiga isikut), kes suudab hoomata tervikut, siis ei saa kunagi väita, et kõik arstid ei näe tervikut. Selleks, et väita, mida kõik arstid suudavad või mitte, peaks neid kõiki isiklikult tundma. Üldse on kuidagi kummaline. Inimene elab end haigeks. ISE, oma käega topib suhu mürgiseid asju, ja siis peab keegi kusagil ta veel terveks ka tegema. Kui ei ole piisavalt hästi ravinud, siis saab veel kehvad stiilipunktid ja litsents võetakse käest ära. Haige ravi algab haigest. Kas haige on loonud põhjusi tervendamiseks või mitte. Kui on loonud, siis aitab vastututuleva korstnapühkija nööp ka. Kui ei ole, ei aita kõige vingemate tulemuste doktor ka mitte. Ja sellele haige enda loodud põhjuste võimalikuselle on kogu ravisüsteem ülesehitatud. Haige loob nii ravi kui arsti. Ju on siiapoole sündinud sellised teadvused, kes on loonud sellise aitamise süsteemi oma meeles valmis ja nüüd siis kogevad seda tagajärgede maailmas.
....
Tõde on seal kus vastandid kokkusaavad ja kus on näha, et sellest vaatekohast kus vastand tekkinud on, on ta õige.
....
Kui püsiva meelseisundi saavutamise ehk siis kuni valgustumiseni, on hirm ja viha meie igapäevase elu osad. Saame jämedadest vormid lahustatud( teadvus suudab tööd teha ainult nende aineliste vormidega( mõtted, tunded), millest ta kasvõi veidikene juba vaba on), selgub veidi ajapärast, et peenemal kujul on nad ikkagi olemas. Viha oma algolemuselt tähendab energia lükkamist eemale. Ja tänu sellele lükkamisele, tuleb see energia siis ringiga tagasi. Kuna selle lükkamisega antakse vorm, eluiga ja teadvusekild. Näiteks on väga lihtne tekkima vastumeelsus mitteharjutavate inimeste suhtes ja oma toitumisviisi mittejärgiva inimese suhtes. Olles ise taimetoitlane, kas on suur armastus hinges kui näeme kedagi söövat liha või väljendamas ägedalt oma arvamust lihasöömise vajalikkusest. Just sellised väikesed igapäeva elu märkamised toovad taipamise, et arenguruumi on veel kõvasti
Allikas : facebooki vestlus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar