Mõtteid leivategemisest.

Söön suure osa ajast toortoitu. Olen nn poetoidul ja aegajalt poes üsna nõutu. Midagi söödavad puuviljaletist ei leia. Paastuda ei taha. Et mida sellises olukorras teha. Et kui süüa midagi  üle 42 kraadi kuumutatust, siis mis see oleks. Köögiviljade hautamise/küpsetamise jätsin kõrvale, sest neid pole mingit mõtet kuumutada. Neid saab toorelt tarbida. Ja nii läks mõte siis teraviljade peale. Olen üsna kindel, et suur osa teraviljasid on Maale toodud mujalt. Ja koos teraviljadega tuli ka õpetus, kuidas neid kasutada. Hetkel olen üsna kindel, et algselt söödi kõike,mis jahust, hapendatud kujul. Hapendamine puhastab nii jahu kui vett, sest piimhappebakteritega koos teised bakterid elama ei jää. Samuti pole juhus, et meie seedimisele on piimhappe bakterid üliolulised. Nad toodavad meile eluks vajalikke aineid.
Niisiis kuidas võidi algselt teha leiba. Piirkondades, kus Päike on aegajalt väga kuum, kasutati kindlasti küpsetajana Päikest. Piirkondades kus Päikest vähem, siis tulid appi igasugu tulekolded.

Minu eesmärk siis leiva puhul on saada võimalikult läbihapnenud jahust väheküpsetatud leib. Esimene katse on äraolnud ja see leib sai tänu proovimistele üsna ruttu otsa. Teine leivategu siis andis sellise tulemuse :

Leivas on kasutad ainult vett ja rukkijahu. 

Hapnemise aeg - 7 päeva

Viimsest jahulisamisest kuni küpsetamiseni - 2 päeva

Alustasin vähese jahuga, millele lisasin sooja vett ja jätsin seisma. 

Järgmine päev lisasin sooja vett ja jahu ja kordasin seda siis 5 korda. 

Siis jäi jahu veel 2 päevaks seisma, et olla kindel, et jahu on korralikult ärahapnenud. 

Kui vormi tõstsin oli tainas väga kohev. 

Küpsetasin 3,5 tundi kuumusega 150 kraadi. 

Eesmärk siis jätta leib seest võimalikult tooreks. 

Tulemus on endale väga maitsev. Leib on läbiküpsemata ja meenutab vene aja nätsket vormileiba.