Kui lihatoitumise juures mõelda valkusid, siis kõik toortoitlased söövadki puhast valku koguaeg. Nimelt on ensüümid valgud. Ja need valgud moonduvad kõvasti juba 60 kraadise kuumuse juures. Pole vahet kas kuumutatakse taimi või looma, elusad ensüümid hävivad. Nii et kindlasti tasuks uurida lihatoitlase käest, aga mis on lihatoidus sellist, mida taimedes ei ole. Unustatakse ka, et kõik toitainete väärtused on antud toorel kujul. See mida lihatoitlane kujutab end lihast saavat, saaks ta siis kui sööks toortoiduna liha. Nende taju, kes söövad toorelt liha ja kala(toores muna, piim), tasub aga lausa uurida. Kui jätta rituaalne toit 1 kord aastas( või harvemini) kõrvale millel on tervendav tähendus, siis liha on kõige ehtsam narkootikum ja taju tuimestaja. Kui seda ära ei tabata, siis lihast loobumine võib olla väga raske ja vaevaline. Otsitakse asendajaid ja sealt ka need tohutu pähkli ja õlide rikkad toidud tulevad. Üritakse toitu teha võimalikult sarnasena lihatoidule. Kui tuleb äratabamine, et liha on tuimestaja ja ühel hetkel enam ei vajata tuimestust ei taimselt ega loomsel kujul, siis muutub ebaoluliseks ka söödava toidu sarnasus sellega millega ollakse harjunud. Ja minnes toortoidule võib toit olla mistahes kujuga, ilma et see häiriks meelt. Kui jätta eetiline vestluses osa kõrvale (sest tükk liha mida süüakse, ei ole enam ammu loom, loom on ta tükk aega enne kui toiduks muutus) ja lähtuda ainult sellest, mida laibas on sellist, mida keha siis vajab ja mida ta mujalt ei saa. Teadvuse kiirguse mõttes on aga kivis, taimes, loomas ja inimeses olev teadvus oma algolemuse mõttes sama. Lihtsalt pikas arenguvoos on üks teadvus jõudnud iseenda teadvustamisel ja oma loomuse kasutamisel kaugemale kui teised. Taimede ja loomade erinevus on see, et taimedel pole pikka Põrgus/paradiisis olemise aega. Taim liigub ühisvälja ja keha vahel väga kiiresti. Ja nii võib aiapidaja näiteks kasvatada oma peenardel ühtesid ja samu teadvusi. Ja need taimteadvused on siis teadlikud sööja vajadustest ja suudavad täpselt neid aineid korjata, mida vaja on. Taimed on väga koostööaldid. Lisaks liigub taimeriigis info väga kiiresti. Ja kõigil ühte ühisvälja kuuluvatel teadvustel on käes koguaeg kogu info kõigist ja kõigest, millega taimed kokkupuutuvad. Nii et omades laual õuna, jagab see õun teavet kõigi õuntega Ja see 1 õun laual oleks nagu kõik õunad . Loomadel on ka ühisväli, aga kuna loom on kodustatud, siis ta on loomamaailmast väljas. Kodulooma teadvus on asunud tugeva sammu individuaalsuse poole. Ja kannatused, mida loom kogeb elu ja surma hetkel, elatakse peenemas maailmas siis veelkord läbi. Kui füüsilist keha ei ole, on kõik kogemused kümneid ja sadu kordi pikemad. 1 tundi füüsilises kehas võib peenemas maailma tähistada 10 või 100 tundi. Väga tugevad teadvuste vahelised seosed tekivad just loomamaailmas ja seda seoses üksteise söömisega. Nii et mõnigi lahendab oma pereelus lugusid, mis said alguse sellest, et ollakse üksteist korduvalt ära söödud ja elu lühendatud Inimteadvused on võimelised abistama arengus nii kive, taimi, loomi kui teisi inimesi. Iga arengu takistamine pöördub alati takistaja peale tagasi ja tal tuleb oma tegu heastada ulatades abikäsi. Nii et lihasööja korjab endale tohutu hulga teadvusi, kellega ta on seotud. Ja ühel hetkel kui Tarkuse ja Armastuse säde, mis elab igaühes, lahvatab leegina püsivalt särama, siis on võimalik kõiki neid seoseid ka abistavas vormis kasutada.
....
Kui võtta puht kasulikkuse mõttes, siis keedetud taimetoit ja keedetud lihatoit on väga sarnased. Keedetud toidus on kõik elusad väikesed maailmad tapetud ja ained kas kadunud või suuresti muundunud. Kõik küpsetatud ja keedetud toidud on tuimestajad, lihtsalt üks on vingem kui teine. Ehk siis kui lilhasööja on taju olemas, saab ta väga hästi aru, et tema söök ei erine sisuliselt millegipoolest keedetud taimesöögist. Jah jääb see eetiline osa, aga kui võtta puhtalt sellest, et kas on kasulik kehale või mitte, siis keedetud toidud on ühelaadsed. Söögile saab muidugi toitu tehes luua lisaväärutusi. Kui söögitegemine on söögitegija jaoks sündmus ( mitte igapäevane tüütu kohustus), siis sööki/toitu pannakse juba mõtlemisest peenemaid energiaid ja toit on maitsev ja tundub väga vajalik. Ja ongi vajalik, sest niikaua kui pole kehal võimalusi otse võtta endasse neid peenemaid energiad, teeb ta seda läbi toidu. Samuti söögipalve või väga levinud jumalatega toidu jagamise rituaal rikastab toitu peenenergiaga. Aga seda mitte keedetud toidu füüsilises mõttes, vaid just selle peeneenergia mõttes. Ja seda peenemat energiat siis arvatakse toitu väärtuseks. Eestikeeles on ka huvitavad nimetused söök ja toit. Üks neist toidab , teine ei pruugi väga toitev olla
----
Foorum Toortoit https://www.facebook.com/groups/288341327887293/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar