Kikerherne shokolaadijäätis

Katsetused kikerhernega jätkuvad. Kuna tuba hetkel soe ja kookosõli sulanud, tuli mõte proovida midagi kookosõli kasutades teha. Ideepoolest oleks huvitav olnud kikerherneshokolaad.. Tulemust võib aga nimetada jäätiseks.

Kikerhernestest on tehtud kreem. Kreemi jaoks siis vaja kikerherneid leotada ja korralikult purustada kas saumikseris või blendris. Mina lisasin banaani. Lisasin seni kuni kikerherne maitset ei olnud enam tunda. Siis lisasin kaarobi pulbri. Kuna hetkel on toas nii soe, et kookosõli on sulanud, siis oli hea võimalus proovida, kuidas kookosõli sellesse koostisesse sobib. 500 grammi valmis kreemi kohta panin 3 supilusikatäit kookosõli. Shokolaadi jaoks oleks vaja kindlasti rohkem õli. Jäätise jaoks aga tulevikus kindlasti enam õli ei lisaks. Saadud koguse tegin osadeks. Üks läks lihtsalt külmkappi ja teine sügavkülma. 

 

Sügavkülmas olnud kreem maitses paremini ja meenutas väga rammusat shokoolaadijäätist. 

Supp põdrakanepist, nõgesest ja kikerhernestest.

Eile tegin kuivpaastu päeva ja päevajooksul mitmeid kordi mõtlesin ja mafesteerisin endale, et tahan olla täiesti terve. Mitte natukene terve või et natukene parem, et siis on hea. Mina siin ja praegu tahan olla täiesti terve. Ja ühel hetkel tekkis nägemus ja vajadus kasutada söögiks põdrakanapit. Kuna paastusin, siis mõtlesin, et teen hommiku ühe joogi põdrakanepiga. Magamajäädes tekkis aga taimega teadvusega kohtumine ja ta tuli ja ütles, ma õpetan  sulle kuidas ühendada Maad ja Taevast, Ülemist ja Alumist, Vett ja Tuld. Selleks on kõigepealt nad vaja üksteisest eraldada. Ainult seda saab ühendada, mis on lahus. Tahad ühendada seda, mis juba on koos, siis see ei õnnestu. Ja tekkis tunne, kus mind kisti nagu pooleks. Üks osa pani üles ja teine alla. Jalatallad läksid tulikuumaks ja sinna tekkisid energiapöörised, mis olid väga tulised. Ja tulid sõnad : Ja vaata, mis tähendab polaarsus ja kus asud SINA nende polaarsuste suhtes. Nagu ühined ühega, oled kohe kadunud teise Pooluse ja Iseenda jaoks. 

Unelaadne seisund ei kestnud kaua ja ärgates oli juba suur valge väljas. Ja nii läksin enne Päikesetõusu taimi endale korjama.  Jõudsin põdrakanepini ja sõin mitu peotäit õisi ja lehti ära ja nad tundusid väga maitsvad. Korjasin neid ka kaasa. Võtsin veel lisaks nõgese ülemisi otsi, millest hiljem siis kasutasin ära lehed ja õied. Leidsin hapuoblikat ja võtsin ka peotäie mustasõstra lehti. Õhtu olin pannud likku kikerherned ja seesamiseemned. Nõgese lehed on hetkel juba kangust kaotamas ja seetõttu muutunud heaks söögitaimeks. 

Supp : Supipõhi : Põdrakanepi lehed ja õied, nõgese lehed, hapuoblikas, mustasõstra lehed, leotatud kikerherned, tomat, porgand till,2 datlit, lusikatäis õunaäädikat(maitse tundus haput vajavat, aga sidrunit ja midagi muud kodus hetkel polnud) sooja vett. 

Supi sisu : Leotatud kikerhernes, leotatud seesamiseemned, porgand, tomat, mustasõstralehed. Purustasin köögikombainis umbrohud, tõstsin segu ümber blenderisse ja lisasin segule vett ja lasin ühtlaseks massiks. Maitsesin, et saada maitsemälusse üks maitse. Köögikombanis purutasin ka leotatud kikerherned, tomati ja porgandi, mustasõstra lehed. Tulemuse jagasin kaheks. Ühe lisasin blenderdatud supipõhjale ja teine osa jäi supi sisuks. Supipõhja blenderdasin uuesti ühtlaseks kreemiks. Supile on lisatud ka seesami seemned. Nõgese lehed on hetkel juba sellises kanguses, et nad on söögiks väga head. Põdrakanepi lehed meenutavad maitselt võilillelehti enne kui võilille leht mõruks läheb. Hetkel olen saanud ühe väga hea supipõhja toitumisse juurde, mille toel saab edasi katsetada. Ja kindlasti lisage mustasõstra lehti. Nende maitse toidus on lihtsalt võrratu.

Mõtteid leivategemisest.

Söön suure osa ajast toortoitu. Olen nn poetoidul ja aegajalt poes üsna nõutu. Midagi söödavad puuviljaletist ei leia. Paastuda ei taha. Et mida sellises olukorras teha. Et kui süüa midagi  üle 42 kraadi kuumutatust, siis mis see oleks. Köögiviljade hautamise/küpsetamise jätsin kõrvale, sest neid pole mingit mõtet kuumutada. Neid saab toorelt tarbida. Ja nii läks mõte siis teraviljade peale. Olen üsna kindel, et suur osa teraviljasid on Maale toodud mujalt. Ja koos teraviljadega tuli ka õpetus, kuidas neid kasutada. Hetkel olen üsna kindel, et algselt söödi kõike,mis jahust, hapendatud kujul. Hapendamine puhastab nii jahu kui vett, sest piimhappebakteritega koos teised bakterid elama ei jää. Samuti pole juhus, et meie seedimisele on piimhappe bakterid üliolulised. Nad toodavad meile eluks vajalikke aineid.
Niisiis kuidas võidi algselt teha leiba. Piirkondades, kus Päike on aegajalt väga kuum, kasutati kindlasti küpsetajana Päikest. Piirkondades kus Päikest vähem, siis tulid appi igasugu tulekolded.

Minu eesmärk siis leiva puhul on saada võimalikult läbihapnenud jahust väheküpsetatud leib. Esimene katse on äraolnud ja see leib sai tänu proovimistele üsna ruttu otsa. Teine leivategu siis andis sellise tulemuse :

Leivas on kasutad ainult vett ja rukkijahu. 

Hapnemise aeg - 7 päeva

Viimsest jahulisamisest kuni küpsetamiseni - 2 päeva

Alustasin vähese jahuga, millele lisasin sooja vett ja jätsin seisma. 

Järgmine päev lisasin sooja vett ja jahu ja kordasin seda siis 5 korda. 

Siis jäi jahu veel 2 päevaks seisma, et olla kindel, et jahu on korralikult ärahapnenud. 

Kui vormi tõstsin oli tainas väga kohev. 

Küpsetasin 3,5 tundi kuumusega 150 kraadi. 

Eesmärk siis jätta leib seest võimalikult tooreks. 

Tulemus on endale väga maitsev. Leib on läbiküpsemata ja meenutab vene aja nätsket vormileiba.