Hämmastavad udarad / Täisväärtuslik elu - Walter Veith

Toortoidu foorumisse kirjutatud kirjad

• Teadvus reageerib muutustele. Olemasolevat seisundit on väga keeruline avastada ja suudetakse praegust hetke hoomata alles järgmist hetke tabades ja neid võrreldes. Ja märgatakse siis seda, kas enesetunne on halvem või parem võrreldes mingi eelmise seisundiga. Nii et süües nagu inimene sööb, siis ta ei pruugi ise midagi arusaada, et miskit korrast ära oleks. Haigused on need, mis annavad märku, et kehal on raske ja enesetunne võib ka siis üsna hea olla, kui kehal on juba väga väga paha. Nii et tervis ja meelerahu on söömise mõõdupuu. On suur vahe ka selles kui vana inimene on. Kui inimene sünnib füüsiliselt täiesti tervena, siis on 20 aastaselt veel tohutu hulga sünniga kaasa tulnud energiat alles ja keha saab hakkama üsna igasuguse toitumisega. Esimene suurem eluviisi kontroll toimub 28-30 aastaselt. Siis saab otsa sünniga kaasatulnud energia ja teadvus peab leidma võimaluse kuidas ümberlülituda tarbmiselt energiat tootvaks tervikssüsteemiks. Kunagi ütles üks jaoskonnaarst, et näiteks mehi enne 30nendat ei näegi arsti juures, et nagu neid polekski ja siis nad tekivad järsku uksetaha ootejärjekorda. Sellest ümberlülitusest ei pääse mitte keegi. Sõltub nii inimese olemise viisist, kas see aeg möödub ainult hingeliste üleelamistega või kajab see ka füüsilises kehas diagnoositavate haigustena. Ja sealt edasi tuleb juba mitmeid suuri muutusi teha. 41-42 eluaastal saab inimene kasutada tugeva uue energiaimpulsi ja tekib mäss vanade vormide suhtes ja otsitakse võimalust oma elu uuendada. On neid, kes keeravad sellel ajal täiesti uue lehekülje oma elus ja sealhulgas ka toitumise osas. 49-50 aastaselt võiks öelda et teadvus on oma kehad valmisloonud ( 7*7 aastat, iga keha jaoks 7 aastat ) ja saab asuda täie jõuga tegema seda, milleks teadvus siia kehastunud on. Ja selles vanuses on juba väga selgelt näha, kas elatud eluviis toodab tervist või mitte. Haigused ja vanadus ei ole sünonüümid. Iga elatud päevaga / aastaga/aastakümnega inimene harjutab oma elumiseviisi ja tervis või tervise puudumine on selle tagajärg. Ja mida vanem inimene on, seda rohkem ta on saanud harjutada ehk siis loonud põhjusi, mille tagajärg on koguaeg erinevates kehades näha ( kõige selgemalt muidugi füüsilises kehas). Ja nähes tagajärgi, saab ette võtta muudatusi. Kui teadvus vajab sellist muudatust ja ta nii otsustab, kui ei vaja haigused süvenevad. Õnneks on elu koguaeg õiglane, igaüks on läbi oma kehaolukorra ja igapäeva elus toimuvate sündmuste koguaeg oma loodud tagajärgedega vastamisi. Ja kui tagajärjed ei sobi ( keha olukord ja igapäevane elu) saab alati põhjuseid muutma hakata. Keha on väga aus inimese eluviisi suhtes. Elamiseviis ( sealhulgas ka toitumine) kas loob tervet olemist ja tervist või või keha võitleb selle terve olemise nimel (neid seisundeid nimetame haigusteks) . Ja iga elatud päevaga ja aastaga näeb seda oma loomisvõimet üha selgemalt ja selgemalt.

  
  

  Toortoidu foorum

  
  

  
  

  • Minu meelest on toitumise puhul vaja otsustada, kas loomne on enda jaoks sobiv toit või ei ole. Ja kui on toit, siis miks on toit ja kui ei ole toit, siis miks ei ole toit. Eetika ja loodushoid saavad olla lisaväärtused selle otsuse juures. Ja kui loomi hoitakse, tuleks hoida ka taimede teadvusi ja kivide teadvusi ( kividest sööme me soola). Kui inimesed loomi omale söögiks ja eluks kasutanud ei oleks, pole see tohutu hulk loomakehi üldse kunagi sündinudki. Aga nad on kõik samamoodi teadvused, kes on teinud pika pika arenguliini läbi ja vajavad oma edasiseks kulgemiseks samuti kehasid. Koduloomade olemasolul inimese lähenduses on Suure Elu seisukohalt oluline roll. Küsimus siis selles, kuidas need koduloomad sünnivad siia maailma, kuidas nad kasvavad ja kuidas nende panust siis kasutatakse. Loodusressursse ei saa kokkuhoida, kui asi puudutab aastaaegadega ja Maa pool kasvatavat. Kuidas hoida kokku selle suve rohtu ? Kas see rohi, mida loomale sisse ei sööda, et kas see rohi jääb meile järgmiseks aastaks alles ? Ja kas see vesi, mida ühes kohas on palju ja mida ka loomad joovad, aitab kuidagi neid, kes elavad kõrbes ja on janus. Ma isiklikult leian, et kui Emake Maa on kinkinud võimalused, siis oleks mõistlik neid kasutada. Siin Maal on meil üks toitja Elus Maa. Tema on osavõtul on võimalik olnud see küllus kõigis loodusriikides ja nüüd on igaühe enda otsustada, mida ta teeb või tegemata jätab. Mis on toit enda jaoks ja mis ei ole toit enda jaoks. Ja kui see ,mis on toit, on sissesöödud, siis edasi peaks inimene mõtlema, keda tema toidab. Inimene oma tunde ja mõtlemise läbi on toiduahelas toiduloojaks neile teadvustele, kellel enam füüsilisi kehasid ei ole. Meie emotsioonid/tunded ja mõtted on panus Suurde Ellu. Isiklikult minule on kordades olulimem see ,mida inimene teeb edasi kui ta on ärasöönud ja vastuvõtnud kõik selle, mida Emake Maa on võimaldanud. Tige, vihane, ärritunud, meeleheitel, masendunud, puudusttundev, kinnisideede küüsis , hirmunud, kurb, lootusetust tundev saab olla igasuguse toitumisviisi läbi Emakese Maaga suhtlev praegu inimese keha kasutav teadvus. Ja samamoodi saab olla armastav, hooliv, valgustkiirgav, õnnelik, küllustkogev, teiste arengust hooliv, ühtsustundev jne, jne igasugust toitumisviisi harrastav teadvus. Küll aga hõredam toit, toortoit, annab selleks väga head võimalused võrreldes raskema toiduga ( keedetud küpsetatud toit). Elusa Maa jaoks aga tuleb endale esitada ka küsimus, keda me ise toidame kui kõht on täissöödud endale sobivat toitu. Kas pimedust või valgust ?

  Toortoidu foorum